Ilmaveski terakesed

Aidi Vallik

Suur ilmaveski töötas mõnusa müdinaga. Veskipoiss aga andis talle hoogu takka ja laulis:

„Me-me-me-me
jahvatame

kõike, mis on elus head,

et ei tuleks inimestel

kurje mõtteid kanda peas.

Et nad näeksid, et on elus

vähem halba, rohkem head

ja et elu on nii ilus,

kui sa seda näha tead.“

Suur ilmaveski vehkis oma hiigeltiibadega ja kägises vaikselt veskipoisi laulule kaasa. Veski oli väga-väga vana. Sama vana kui maailm. Ja mõned inimesed arvasid, et ilmaveski just meie maakera pöörlema panebki, kuid kes seda ikka täpselt teab. Igatahes, nagu veskipoisi laulustki aru on saada, jahvatas ilmaveski inimeste jaoks igasuguseid häid asju. Ikka selleks, et inimeste elu ilusam ja parem oleks.

Ühel päeval aga sattus ilmaveski juurde Paharet. Eks temagi kuulis veskipoisi laulu ja veski müdinat, ning see tekitas temas otsekohe igasuguseid ulakaid mõtteid. Mis siis saaks, kui ta veski seisma paneks?

Veskipoiss laulis, veski müdistas ja Paharet haudus pahandust.

Paharet lipsas salaja veskisse sisse. Keegi ei märganud, kui ta salamisi seal ringi hiilis ja veski hiigelsuurt masinavärki uuris. Kuidas seda seisma sai panna? Masinavärk oli keeruline ja Paharet rumal. Ta ei saanud veski sees mitte millestki aru. Kuskil ei olnud mingit nuppu, millest veskit seisma sai jätta.

Niiviisi kolades jõudis Paharet kõige ülemisse ruumi, kus igasuguseid häid asju kolusse, veskikivide vahele jahvatamiseks kallati. Head asjad seisid korralikult eraldi kottides. Seda nähes tuli Paharet uuele pahale mõttele.

„Haa! Mis siis, et ma veskit seisma ei oska panna! Keeran parem kõik head asjad kummuli ja kallan läbisegi maha! Vaadaku siis! Las olla segapudruks jäätis ja kommid, limps ja kartulikrõpsud, ketšup ja vahukoor ja moos ja kokakoola ja šokolaad ja paar pitsalõiku! Tuleb kõige ehtsam solk!“

Niimoodi Paharet tegigi. Ise lasi pärast itsitades jalga ja lippas maa peale vaatama, mis nüüd saama hakkab.

Veskipoiss laulis, veski müdistas. Müdistas ja müdistas, kuni kolust terad otsa said. Veskipoiss läks neid juurde puistama. Ronis trepist üles ja avastas Pahareti pahanduse.

„Sa taevas ja ilm!“ hüüatas veskipoiss ehmunult. „Mis nüüd küll saab? Maailma head asjad ei saa ju ometi selline segapuder olla! Päike ei saa olla merepõhjas ja karupoeg ei ole laululind! Kuidas see elu küll välja hakkaks nägema?“

Sest veskipoiss ju teadis, et ega veski ainult häid sööke ei jahvatanud. Veskipoiss teadis, et head söögiasjad on maailma suurte ja oluliste heade asjade kõrval lihtsalt kökimöki. Ja maailm võis hukka minna, kui suured ja olulised head asjad puha segamini on.

Nüüd istus veskipoiss maha ja oli väga mures. Ja laulis nõutult nukrat murelaulu.

„Oh te terakesed,

oh te kerakesed,

oh te headuse ja ilu perakesed…

Kuis saada sotti,

kes kuhu kotti,

oh te headuse ja ilu terakesed…“

Veski kääksatas nõutult ja tuul liigutas aeglaselt tema tiibu.

Veskipoiss ohkas ja tõstis näppude vahel maast üles ühe tibatillukese tera.

„Oh sind viljaterakest,“ ütles ta sellele nukralt, „nüüd olete te kõik ju raisus ja maailm läheb ilma teieta hukka!“

„Ei lähe!“ ütles tera tema näppude vahel. „Sa tundsid mu ära! Sa oskasid näha, kes ma olen, ja kui meid näha osatakse ja ära tuntakse, siis on maailmas kõik hästi!“

Veskipoiss vaatas teda ja rõõmustas.

„Jah, sa oled viljaterake! Sina annad inimestele toitu, sa oled kõik see, mis maa peal kasvab, vili ja puud ja taimed!“

„Jaa!“ hõiskas Viljaterake. Ning silmapilk oli suurest terade kuhjast eraldunud üks väiksem kuhi täpselt ühesuguseid Viljaterakesi.

„Aga kust ma aru saan, mis terakesed need teised kõik on?“ küsis veskipoiss suuremat terahunnikut vaadates.

„Oi, mina tunnen neist ka mõnda!“ naeris Viljaterake ja võttis oma peopesale veel ühe tera, kuuma ning erekollase. „See näiteks on Päikeseterake!“ ütles ta. „Ilma päikese soojuse ja valguseta ei kasvaks maa peal ei lapsi ega taimi, ei üldse mitte midagi!“

Ja silmapilk olid kõik Päikeseterakesed oma kuhja kogunenud.

„Päikeseterake, kas sina tunned ka mõne teise terakese ära?“ küsis veskipoiss.

„Jaa!“ kinnitas Päikeseterake ning näitas veskipoisile ja Viljaterakesele suures kuhjas lebavat nurgelist ja kõva terakest.

„See on Liivaterake!“ ütles ta. „Liivaterake – see on kivimid, liiv ja muld. Liivaterake – see on terve meie maakera. Tema kannab meid kõiki, temas kasvab kõik. Kas ta pole mitte tähtis?“

„On küll,“ sosistas veskipoiss aukartlikult, vaadates, kuidas kõik liivaterakesed end suurest kuhjast eraldi sorteerisid.

„Teate, ma oleksin väga metsik, kui ei oleks olemas Tarkuseterakest,“ ütles Liivaterake kohmetult. „Just Tarkuseterake laseb mul inimestele kasulik olla. Kuidas nad muidu teaksid, kuidas elu maakeral edasi viia. Ilma Tarkuseterakeseta oleksid inimesed alles kiviaja koopas.“

Tema näidatud helesinised terakesed eraldusid suurest kuhjast omaette.

„Tarkusest ei oleks eriti kasu, kui inimesed rõõmu ja rahulolu ei oskaks tunda. Ilma meelerahuta võib tarkusega ka kurje asju korda saata, ärge seda unustage,“ näitas Tarkuseterake omakorda ühele väga ümmargusele terakesele-kerakesele, kes veikles kõikmõeldavates värvitoonides. „See on Rõõmuterake. Temast ei saa kellelegi kunagi küllalt. Tema toob rõõmu ja rahu kõigisse toimetustesse.“

Rõõmuterakesed veeresid õnnelikult naeru lagistades omaette.

„Mõelda vaid, ongi kõik jälle korralikult eraldi! Aitäh teile!“ ütles veskipoiss lõpmata tänulikult.

„See ei ole veel kõik!“ tõstis Tarkuseterake hoiatavalt sõrme. „Ka viimased terakesed tuleb ära tunda!“

Veskipoiss vaatas abiotsivalt Rõõmuterakese poole.

„Mina tunnen!“ ütles Rõõmuterake varmalt. „See on Silmaterake!“

Veskipoiss vaatas oma Terakestele arusaamatuses otsa.

„Silmaterake?“

„Silmaterake on hoolimine ja armastus,“ ütles Rõõmuterake lihtsalt, „tema teeb nii, et inimesele oleks alati keegi väga kallis ja armas. Sest kõik vajavad seda. Keegi ei suuda ennast hästi tunda, kui teda ei armastata. Ja sellepärast ongi igaühel alati keegi, kes temast väga-väga hoolib. Lapsel on ema. Naisel on mees. Koeral on peremees. Sõbral on sõber. Õel on vend.“

Silmaterakesed lõid helendama ja lehvitasid veskipoisile rõõmsalt.

„Ja nüüd ongi maailm jälle korras?“ küsis veskipoiss terakestelt.

„Nüüd on korras!“ noogutasid terakesed. „Veski võib edasi töötada!“

Ning veski töötaski jälle müdinaga. Veskipoiss aga andis talle hoogu takka ja laulis:

 

„Me-me-me-me

jahvatame

kõike, mis on elus head,

et ei tuleks inimestel

kurje mõtteid kanda peas.

Et nad näeksid, et on elus

vähem halba, rohkem head

ja et elu on nii ilus,

kui sa seda näha tead.“

Ilmaveski terakesed

Aidi Vallik

Suur ilmaveski töötas mõnusa müdinaga. Veskipoiss aga andis talle hoogu takka ja laulis:

„Me-me-me-me
jahvatame

kõike, mis on elus head,

et ei tuleks inimestel

kurje mõtteid kanda peas.

Et nad näeksid, et on elus

vähem halba, rohkem head

ja et elu on nii ilus,

kui sa seda näha tead.“

Suur ilmaveski vehkis oma hiigeltiibadega ja kägises vaikselt veskipoisi laulule kaasa. Veski oli väga-väga vana. Sama vana kui maailm. Ja mõned inimesed arvasid, et ilmaveski just meie maakera pöörlema panebki, kuid kes seda ikka täpselt teab. Igatahes, nagu veskipoisi laulustki aru on saada, jahvatas ilmaveski inimeste jaoks igasuguseid häid asju. Ikka selleks, et inimeste elu ilusam ja parem oleks.

Ühel päeval aga sattus ilmaveski juurde Paharet. Eks temagi kuulis veskipoisi laulu ja veski müdinat, ning see tekitas temas otsekohe igasuguseid ulakaid mõtteid. Mis siis saaks, kui ta veski seisma paneks?

Veskipoiss laulis, veski müdistas ja Paharet haudus pahandust.

Paharet lipsas salaja veskisse sisse. Keegi ei märganud, kui ta salamisi seal ringi hiilis ja veski hiigelsuurt masinavärki uuris. Kuidas seda seisma sai panna? Masinavärk oli keeruline ja Paharet rumal. Ta ei saanud veski sees mitte millestki aru. Kuskil ei olnud mingit nuppu, millest veskit seisma sai jätta.

Niiviisi kolades jõudis Paharet kõige ülemisse ruumi, kus igasuguseid häid asju kolusse, veskikivide vahele jahvatamiseks kallati. Head asjad seisid korralikult eraldi kottides. Seda nähes tuli Paharet uuele pahale mõttele.

„Haa! Mis siis, et ma veskit seisma ei oska panna! Keeran parem kõik head asjad kummuli ja kallan läbisegi maha! Vaadaku siis! Las olla segapudruks jäätis ja kommid, limps ja kartulikrõpsud, ketšup ja vahukoor ja moos ja kokakoola ja šokolaad ja paar pitsalõiku! Tuleb kõige ehtsam solk!“

Niimoodi Paharet tegigi. Ise lasi pärast itsitades jalga ja lippas maa peale vaatama, mis nüüd saama hakkab.

Veskipoiss laulis, veski müdistas. Müdistas ja müdistas, kuni kolust terad otsa said. Veskipoiss läks neid juurde puistama. Ronis trepist üles ja avastas Pahareti pahanduse.

„Sa taevas ja ilm!“ hüüatas veskipoiss ehmunult. „Mis nüüd küll saab? Maailma head asjad ei saa ju ometi selline segapuder olla! Päike ei saa olla merepõhjas ja karupoeg ei ole laululind! Kuidas see elu küll välja hakkaks nägema?“

Sest veskipoiss ju teadis, et ega veski ainult häid sööke ei jahvatanud. Veskipoiss teadis, et head söögiasjad on maailma suurte ja oluliste heade asjade kõrval lihtsalt kökimöki. Ja maailm võis hukka minna, kui suured ja olulised head asjad puha segamini on.

Nüüd istus veskipoiss maha ja oli väga mures. Ja laulis nõutult nukrat murelaulu.

„Oh te terakesed,

oh te kerakesed,

oh te headuse ja ilu perakesed…

Kuis saada sotti,

kes kuhu kotti,

oh te headuse ja ilu terakesed…“

Veski kääksatas nõutult ja tuul liigutas aeglaselt tema tiibu.

Veskipoiss ohkas ja tõstis näppude vahel maast üles ühe tibatillukese tera.

„Oh sind viljaterakest,“ ütles ta sellele nukralt, „nüüd olete te kõik ju raisus ja maailm läheb ilma teieta hukka!“

„Ei lähe!“ ütles tera tema näppude vahel. „Sa tundsid mu ära! Sa oskasid näha, kes ma olen, ja kui meid näha osatakse ja ära tuntakse, siis on maailmas kõik hästi!“

Veskipoiss vaatas teda ja rõõmustas.

„Jah, sa oled viljaterake! Sina annad inimestele toitu, sa oled kõik see, mis maa peal kasvab, vili ja puud ja taimed!“

„Jaa!“ hõiskas Viljaterake. Ning silmapilk oli suurest terade kuhjast eraldunud üks väiksem kuhi täpselt ühesuguseid Viljaterakesi.

„Aga kust ma aru saan, mis terakesed need teised kõik on?“ küsis veskipoiss suuremat terahunnikut vaadates.

„Oi, mina tunnen neist ka mõnda!“ naeris Viljaterake ja võttis oma peopesale veel ühe tera, kuuma ning erekollase. „See näiteks on Päikeseterake!“ ütles ta. „Ilma päikese soojuse ja valguseta ei kasvaks maa peal ei lapsi ega taimi, ei üldse mitte midagi!“

Ja silmapilk olid kõik Päikeseterakesed oma kuhja kogunenud.

„Päikeseterake, kas sina tunned ka mõne teise terakese ära?“ küsis veskipoiss.

„Jaa!“ kinnitas Päikeseterake ning näitas veskipoisile ja Viljaterakesele suures kuhjas lebavat nurgelist ja kõva terakest.

„See on Liivaterake!“ ütles ta. „Liivaterake – see on kivimid, liiv ja muld. Liivaterake – see on terve meie maakera. Tema kannab meid kõiki, temas kasvab kõik. Kas ta pole mitte tähtis?“

„On küll,“ sosistas veskipoiss aukartlikult, vaadates, kuidas kõik liivaterakesed end suurest kuhjast eraldi sorteerisid.

„Teate, ma oleksin väga metsik, kui ei oleks olemas Tarkuseterakest,“ ütles Liivaterake kohmetult. „Just Tarkuseterake laseb mul inimestele kasulik olla. Kuidas nad muidu teaksid, kuidas elu maakeral edasi viia. Ilma Tarkuseterakeseta oleksid inimesed alles kiviaja koopas.“

Tema näidatud helesinised terakesed eraldusid suurest kuhjast omaette.

„Tarkusest ei oleks eriti kasu, kui inimesed rõõmu ja rahulolu ei oskaks tunda. Ilma meelerahuta võib tarkusega ka kurje asju korda saata, ärge seda unustage,“ näitas Tarkuseterake omakorda ühele väga ümmargusele terakesele-kerakesele, kes veikles kõikmõeldavates värvitoonides. „See on Rõõmuterake. Temast ei saa kellelegi kunagi küllalt. Tema toob rõõmu ja rahu kõigisse toimetustesse.“

Rõõmuterakesed veeresid õnnelikult naeru lagistades omaette.

„Mõelda vaid, ongi kõik jälle korralikult eraldi! Aitäh teile!“ ütles veskipoiss lõpmata tänulikult.

„See ei ole veel kõik!“ tõstis Tarkuseterake hoiatavalt sõrme. „Ka viimased terakesed tuleb ära tunda!“

Veskipoiss vaatas abiotsivalt Rõõmuterakese poole.

„Mina tunnen!“ ütles Rõõmuterake varmalt. „See on Silmaterake!“

Veskipoiss vaatas oma Terakestele arusaamatuses otsa.

„Silmaterake?“

„Silmaterake on hoolimine ja armastus,“ ütles Rõõmuterake lihtsalt, „tema teeb nii, et inimesele oleks alati keegi väga kallis ja armas. Sest kõik vajavad seda. Keegi ei suuda ennast hästi tunda, kui teda ei armastata. Ja sellepärast ongi igaühel alati keegi, kes temast väga-väga hoolib. Lapsel on ema. Naisel on mees. Koeral on peremees. Sõbral on sõber. Õel on vend.“

Silmaterakesed lõid helendama ja lehvitasid veskipoisile rõõmsalt.

„Ja nüüd ongi maailm jälle korras?“ küsis veskipoiss terakestelt.

„Nüüd on korras!“ noogutasid terakesed. „Veski võib edasi töötada!“

Ning veski töötaski jälle müdinaga. Veskipoiss aga andis talle hoogu takka ja laulis:

 

„Me-me-me-me

jahvatame

kõike, mis on elus head,

et ei tuleks inimestel

kurje mõtteid kanda peas.

Et nad näeksid, et on elus

vähem halba, rohkem head

ja et elu on nii ilus,

kui sa seda näha tead.“